King Gizzard & the Lizard Wizard – Polygodwanaland (2017)

Jamendo

Psychedelic rock Progressive rock Space rock Progressive electronic Acid rock Indie rock Neo-psychedelia Art rock Alternative rock Psychedelic folk Heavy psych Experimental rock Avant-rock

Üliproduktiivse Austraalia ansambli taies õitseb ja õilmitseb algusest lõpuni -- siin on palju huvitavaid helindeid ning pöördeid-põikeid siia-sinna, minevikku-olevikku ehk ka tulevikku (seda saame hiljem tagantjärele targana väita). Kui rääkida Austraaliast ning kuulates seda albumit siis tahes-tahtmata mõtted liiguvad Inglismaale Canterbury skeene manu -- ühte viljakaimasse progeroki kantsi, mille asutajaliikmeks oli Austraalia hipi Daevid Allen ning tema põhjatusse psühhedeelia, kosmilise roki ning ruumielektroonika tühjusesse jõllitanud rühmitus Gong. Ka ajalooliselt ei unustata ära, et kust see kõik alguse sai ehk siis folgist -- täpsemalt selle psühhedeelsest osast kuuekümnendate teisel poolel. Trallitav ja pillerkaaritav kuulamine on see ühelt poolt pidevas äratundmises, kuid teisalt esteetilise pinge ülalhoidmisega ergutab ansambel kuulajaid visuaalselt fantaseerima -- kujutama ette, kuidas kitarride, klahvpillide ning trummide intensiivses küttes sõidetakse maalilistest mägedest üles-alla, paremale-vasakule. Ühes loos soleerib sundimatult flööt -- huh, lausa mõnujudinad jooksevad mööda seljarootsu -- see on kaif. Huvitav on ka mõelda muusikaajalooliselt -- tänapäeval kategoriseeritakse seda muusika indiroki sahtlisse; seevastu 50 aastat tagasi olnuks punt kindlalt progeroki ruumilisse sektsiooni asetatud. Kui taas meenutada noore Nestori intervjuud Tõnis Kahuga, milles muusikateoreetik väitis, et tänapäeval muusikaalbumi ilmumine ei ole enam sündmus, kuivõrd kõik on ühes tohutus olevikus koos -- sama võib väita muusika siseelu kohta. 10-looline taies on ilmekaks näiteks, et erinevad stiilid võivad hunnitult ühtida ühe albumi piirides; kõike seda saab lopsakalt ja elegantselt lavastada ühe üllitise piires. Tõsi, teisalt on see kümneloolise nõrkus, kuivõrd nad näikse matkivat muusikat kui bioloogilise tehisintellekti tehtuna -- kuklatunne hoiatab alatihti, et selle taga ei pruugi olla inimesed. Šokivangistatud avangardrokk. 

NB! Lähitulevikus kuulajad muutuvad paranoiliseks, kuivõrd muutub oluliseks eristada masinat inimesest -- eelkõige neile, kes eelistavad inimese tehtut masinale, ent hakkavad iga taiest kahtlustama.

Hugo Jugy – Brain Sucks (2016)

Jamendo

Indie rock Post-rock DIY Alternative rock Slacker rock Cowbell indie Art rock Progressive pop Psychedelic Singer-songwriter

14 lugu muusikat 1990.aastal sündinud prantslaselt, keda tänapäeva terminoloogias saaks nimetada lõngusepopi esindajaks. Osaliselt on see õigustatud -- kui ta laulab; mõni esteetpea ütleks, et ta ei oska laulda (see on pigem kiitus -- lihtsalt ei huvita nende laulmisstandardid) --, teisalt on seal siukest mõnusat pastelset lehmakellaindit ning sulnist jätsumaiguga meelelahutuslikku postrokki, mis toob meelde John McEntire'i pühapäevaprojekti Sea And The Cake'i. On see siis madala ja kõrge vastandamine või ei, ent meeleolu loob ja hoiab uhkelt ülal küll. Aju-teema on talle ütlemata tähtis -- lisaks sellele albumile kannab üks tema üllitis pealkirja "Head Voices". Asja huvitavamaks tehes lisab Hugo viguriga kunst- ja progepoppi, mis tasapisi hakkab meenutama progekeigarit Kevin Ayers'it. Iga kuulamisega avanevad praod ja rullub valla kihte, ning koos sellega ka artisti sügavus ning meisterlikkus. Neetult hää asi. Lõunaeestlased ütleksid -- aju immõs!

KobrA -- Madvillainy X Madscience Remix (2023)

 

Jamendo

Hip-hop Sampledelic Rap Remix

Raske on näppu täpselt peale panna, et mis teeb ühest hip-hop-albumist nauditava albumi. Näiteks kuulasin hiljuti Wu Tang Clan'i esikalbumit, ent üldisest kiidukoorist hoolimata jäi see minu universumis kuhugi ripakile. Midagi oli kas liiga palju või hoopis vähe -- või siis vales vahekorras. Ilmselt nagu üleüldiselt muusika puhul on oluline voolavus -- voolavus nii helis kui meeleolus. Saavutada mõlemat üheaegselt ei ole vist kuigi kerge ülesanne. Voolavus meeleolus eeldab kergust ja õhulisust -- rämeräpparite kiuste. Tegelikult viimatimainitud omadus on just kontrasti loov eeldus ja mängu osa. 10-looline taies krutib korralikult rämeda ent mängulise vokaali, õhuliste ent huvitavate sämplite ning sugereerivate rütmide õiges kihistuses ja järjestuses. Enamik koostisosi on õigesti doseeritud ja kokku segatud. Ka ei ole taies liiga pikk, et hakkaks iseennast kordama ning kuulajat tüütama. Kusjuures autor ise ei olnud rahul originaaliga, mistõttu ta tegi selle ümber MF DOOM'i sünnipäeval, mälestades niiviisi tema arust läbi aegade suurimat räpi kurikaela. Kiidame igati heaks.

Mitseliy – Forgotten Pine Trails I (2023)

Enough

Microtonal Ambient Musique concrète Ambient drone Dreamwave Space music

Peenekõlalised hõllandused, pakituna viielooliseks albumiks, millest kostub läbi nii ämbient, konkreethelid kui droonmuusika. Kohati omandab kergpsühhedeelse varjundi, avardades hinge- ja vaimuruumi. Suur küsimus ämbiendi puhul on ühe või teise albumi poolne kõnetamine -- on selles piisavalt vaimusügavust ja emotiivsust või on tegu pelgalt helirondiga (eks see omakorda ole kunstlik konstruktsioon -- puhtaid vorme sisuliselt ei esinegi). Ka rondistatud heli võib tinglikult, st teatud eluhetkedel või situatsioonides kõnetada, ent enamasti mitte. Vene artisti Mitseliy muusika kõlab kohati simulaakrumina kosmoselennule, milles Maa päritolu tuletatakse meelde üksikute linnulaulu fragmentidega. Hästi produtseeritud, ent liiga ulme -- vajaks rohkem olmet, rohkem rikkeid, roostet ja vastuolusid, mis sellesse masinavärki mõrasid tekitaksid -- isegi kui see viiks kosmoselennu katastroofini. Kokkuvõtvalt on käesolev ikkagi auhinda väärt.

Nihil Limit -- First EP (2004)

17 Sons//Jamendo//Bandcamp

Alternative dance/Hi-NRG/Electronic music/Electro/Electro-house/Minimal synth

Mida muud võikski oma esimese üllitise pealkirjaks panna kui mitte "esimene". Numbriline markeering on päris hüva, kuna nimelise üllitise puhul paneb mõtlema, et mitmes see või too artisti diskograafias üleüldse on. Prantsuse leibel 17 Sons oli viljakas plaadifirma, mis üllitas huvitavat muusikat nullindate keskpaigast kümnendate alguseni. Käesolev 21-minutiline on just seesugune, mis plärtsub eri stiilide piiridel, olemata tegelikult tõupuhas vaatamata ülalmainitud stiilidele -- seesugused asjad kipuvad piisavalt mängulised ja huvitavad olema, et kõrv kreeni vajuks ja jalg tatsuma hakkaks. Ühelt poolt minimalistlik -- et mitte öelda helilistelt eeldustelt kasin -- ning teisalt meeliliigutavalt kombineeriv. Rütm taob suht monotoonsel sagedusel, ent paralleelkanalis elavad vilgast elu elektrojurakad. Jörisevad, undavad, huugavad -- justkui elegantselt krampides tõmmeldes. Ning pannes ka kuulaja võnkuma. Minimalistlikust sündimuusikast väljakasvanud äge tantsukas.

8.0 (7.5-8.5)

Elvii Marten – Mohelemenc (2022)

Cavern Brew

Enoughrecords

Bandcamp

Free Music Archive

Archive.org

Scene.org

Jamendo

• Free jazz 
• Avant-jazz 
• Improvised music 
• Experimentalism 
• Electronic 

Džässmuusika mõistmise ja mõtestamisega on nii ja naa. Ühelt poolt on jäts kogu aeg kaasajastunud ning kas jagunenud paljudeks harudeks või moodustanud teiste stiilidega ristandeid; teisalt jääb küsimus muusikastiili olemuse järele, kuivõrd erinevus tavalisest poploost on struktuuriliselt vägagi erinev. Ilmselt ka emotiivne konverteerimine on teistsuguse iseloomuga. Üheks küsimuseks on, et kuidas jätsu peaks hindama? Kas selleks kasutada popmuusika hindamise standardeid või peaks jätsu jaoks spetsiifilise (kirjeldamis)keele välja mõtlema? Läheb vist liiga keeruliseks. Ehk piisab, kui esimese eeldusena kaardistada konkreetse taiese piirid ja võimalik intensiivne siht. Kuigi jah, lõpliku hinnangu annab kuulaja isiklikust heaolust lähtuvalt, mis omakorda põhineb isiklikul muusikalisel kogemusel ja kvalitatiivsetel standarditel. Ilmselt ka võrdlusmoment artisti varasema looduga, samuti kaasaegsete ja eelnenud žanrite viljelejatega ei ole tähtsusetu. Leedu eksperimentaatori Martinas Rakshtinas'e järjekordne džässalbum võrreldes tema sel aastal varasema looduga (Martin Rach And His Imaginary Band`i nime all suurepärane album "Year of the Goat") on aeglustatud, ehk ka nurgelisem ja happelisem – mitte et elektroonikat oleks rohkem (seda siin jätkub, ilmnedes erinevates variatsioonides), aga puhkpille on korralikult väänatud ja tükeldatud. Ebatavaline vabajätsualbum on see 8-looline, kuna hoog on maha võetud ning heliepisoode vaadeldakse suurendatult ja kaemuslikult. KorralikuIt lõikav kuulamine, mida ei peakski eelmise albumiga võrdlema, vaid arvama sellest kui järjest (hoolimata tõigast, et on väljastatud teise pseudonüümi all). Kindlasti isiklik eksperimentaalelektrooniline taust ja mõtlemine annavad asjale teistsuguse tunnetuse. 

8.0 (7.5-8.5)

Elvii Marten – D`ansphurdoux (2018)

Free Music Archive

Bandcamp

Jamendo

Archive.org

• Experimental electronica 
• Improvised music 
• Avant-electronica 
• Post-psychedelic 
• Electronic music 
• Avant-funk

 

Leedu eksperimentaatori Martinas Rakshtinas'e ehk Martin Rach'i ehk Nin Martoize'i ehk Elvii Marten'i teos on elektrooniline, ent teostatud impro-artisti mängulisusega. Kummastav on artisti lähenemine, milles ristuvad nii tervikute ja kontekstide lahtiharutamine kui uute kokkuklopsimine, nii kindel pind kui selle vee alla uputamine ning mädasooks muutmine. Identiteet, selle muutumine, hägustumine ja hääbumine. Et siis uuesti tekkida. Tsipa teistsuguses konfiguratsioonis ja permutatsioonis. Ühelt poolt on omanäolistele elektroonilistele artistidele ette heidetud tahtmatust muutuda, teisalt igasugune teisenemine muudab artisti haavatavaks; haavatavamaks kindlasti. Eks sellest johtuvalt paljud artistid teevad erinäolist elektroonikat eri aliaste all. Martinas on teravmeelne, kuna eeldab konkreetse albumi piires avarat mänguruumi. Ilmselgeteks lemmikheebliteks on tal kiirendus- ja aeglustusnupud, ent toores elektrooniline kude – mis iseenesest on täiesti nauditav – omandab aeg-ajalt tantsulise funk-motoorika. Selline varjatult esiletulev fenomen on ilmselgelt tektoonilisem. Seda enam, et protsess on immanentselt orgaaniline – rõõm, tegutsemistahe ja musikaalsus on veatult ühte langenud. Lisaks eelpoolmainitule sisalduvad siin ka hip-hop'i eksperimentaalsed harud nagu chopped and screwed ning cloud rap. Ta osaleb selles, olemata kuidagi rap-artist, see on lihtsalt Martinas'e mänguruum- ja rõõm. See on fantastiline masin – isegi kui algul pahviks lööduna tuleb selle trajektoorilt mõneks ajaks maha astuda, et tabada leedulase muusika mõtet ja rütmi, tasub see lõpuks kuhjaga.

8.5 (8.0-9.0)

Paperclip Crown – What Are Paperclips Made Of (2021)

Enoughrecords

Jamendo

Bandcamp

Archive.org

• Post-industrial
• Avant-garde 
• Modern classical 
• Abstract 
• Experimentalism 
• Micronoise 
• Minimalism 
• Experimental electronica 
• Hauntology 

Teeneka Portugali plaadifirma enoghrecords'i alt on ilmunud üks suhteliselt lühike, ent intrigeeriv üllitis. Kui välja arvata üks kitarriplõnnimise saatel mängitud lugu (mis võinuks lisamata jääda!) – mille keskosas lisanduvad albumile nii elektroonilised kriiped kui albumile nii iseloomulikud sahinad ja prügistatud helindid. Stiilimääratlused (moodne klassika ja abstraktne tehno näituseks) ja põiked erinevatesse žanritesse ei pruugigi olla siin eesmärk omaette, vaid lihtsalt opereerida eelpoolmainitet perifeersete helinditega. Uurida selle võimendavat ja võimestavat iseloomu – nii füüsilises kui psüühilises võtmes. Tegelikkuses see perifeeria on albumi kõige etem osa – tekib metafüüsiline huvi kuulda neis sagedustes midagi intrigeerivalt ebamaist. Ilmselt sarnane tunne raadiosageduste püüdjate-dešifreerijatega, kes lootsid läbi raadiolainete rägastike lisaks vaenlase jutule kuulda ka tulnukalikku. Ent oskuslik madalate sageduste võimendamine juhatab kuulajale ka psüühilises plaanis õige otsa kätte. Selleks ei ole tarvis istuda suletud ruumis ja kuulata pikki tunde madalsagedusi nagu kord Pan Sonic'u mehed olla teinud. 

7.5 (6.0-8.5)

Ant GM – Herbal Underground (2018)

Soisloscerdos

Soisloscerdos

Jamendo

Bandcamp

Free Music Archive

• Synth-pop 
• Techno pop 
• Dubtronica 
• Electronic music 
• Electro pop 
• Tech-electro 
• Kraut-electro 

Umbes kaks kuud tagasi kirjutasin Hispaania pealinnast pärit Antonio García ühemeheprojekti Ant GM EP`st “Pekulliar” (väljaandjaks Enoughrecords), mis ühelt poolt oli popilik ning teisalt piisavalt käänuline ja mitmekihiline, et kuulajat sügavustesse kukutada. Madridi muusik on viimase viie aasta jooksul ainult reliisinud muusikat kas EP´de või singlitena, mis kahtlemata on huvitav lähenemine. Kolmeloolise “Herbal Underground`i” andis välja Soisloscerdos netiplaadifirmade päeval kolm aastat tagasi; Barcelona plaadifirma on peaasjalikult üllitanud elektrot ja tehnot, mille taamal on rippunud kuulsusrikas krautroki mõõk. Ega siis seesuguse “terariista” vastu ei tahagi vist midagi omada – las lõikab sisse ja mõjutab! Plaadiümbris annab liialdatult edasi mehe ja naise vahelist (füüsilist) armastust ja kehamuusika tungi – anatoomiliselt südamed väljas üksteise vastu asetatuna. Ilmselt “taimne/ravi-” osutab ka orgaanilisusele, mida García loob peamiselt niinimetatud raudvara ehk pärissüntesaatoreid kasutades. Ilus muusika, mis võiks ju päevasel ajal raadiojaamades mööbeldada – kaasahaarav elektro- ja tehnopop, mille laiem levipiilsus ilmneb süntpopi haakide ja teemaarengutega; mille taamal omakorda Neu!, Kraftwerk`i ja Faust`i motoorne pärand kangastumas.

A.J. Kaufmann – Silent Revolution, Deafening Meditation (2020)

Enoughrecords

Jamendo

Bandcamp

Archive.org

Scene.org

• Post-punk 
• Indie rock
• Noise rock 
• Lo-fi 
• Art punk
• Outsider music 
• Psychedelic 
• Rockabilly 
• DIY 
• Alternative rock 

Täna saanuks Onu Bella 60-aastaseks. On väga vähe neid artiste popmuusikas, kes tõsiselt korda oleks läinud. Muidugi lisaks ka Mark E. Smith ja Glenn Branca. Mehed, kes lõid midagi erakordset, olles eelnevalt minevikust õigesti aru saanud. Huvitav, et kõik nad surid ühel ja samal aastal ning sama haiguse tagajärjel (vastavalt 2018 ning vähk). Muideks, täna on sünnipäev ka Jarvis Cocker`il, kes seisab minu edetabelis neile kõige lähemal. Mäletan Bella saateid R2-s. Osa neid olid reisisaated, k.a Londoni päevikud. Ka see 16-looline üllitis on inspireeritud ühe poolaka viibimisest Suurbritannia pealinnas, muusikaliselt ratsutades kunstilise pungi elik postpungi-nimelise lohe seljas. Muidugi on siin ka postpungist edasi arenenud alternatiivrokki – nt primalscreamilikku bluuspsühhi ja rockabilly`t aastast 94. Hea on, et artist ei aja asja hermeetiliseks ja tõsiseks, lastes struktuuridel ja helikvaliteedil siin-seal lihtsalt ära laguneda. Tõmmates piduri maha enne, kui asi tõsiseks muutub. Roheline, korduvkasutatav ja DIY. Muutumata silmakirjalikuks nagu rikkad Lääne-Euroopa riigid, kes räägivad rohepöördest, aga forsseerivad metsade mahavõtmist peamiselt vaestest riikidest nagu Rumeenia (dokfilm “Lageraie – Euroopa hääbuvad metsad”). Eriti masendav on, et metsa mahavõtmist ajendab inimeste mõttetu tarbimine nagu paberrätikute nõudlus. Paberrätikud tuleks tavakasutajatele üleüldse ära keelata! Nõukogude ajal nuusati nina riidest rätikutesse ning ei olnud see kuidagi ebahügieeniline. Nimetatud halb harjumus-fetiš (et mitte öelda kuritegelik vajadus) tuleks inimestest esimese asjana välja juurida, sest see on ökosüsteemide ja looduskeskkondade arvelt! Albumi on üllitanud Portugali leibel Enoughrecords.

ANT GM – Pekulliar (2019)

Enoughrecords

Jamendo

Archive.org

Bandcamp

Scene.org

• IDM 
• Electronic music 
• Deep house
• Ambient techno

Pealkirjale viidates ja sisule osutades küsiksin vastu, et on siis see Hispaania projekti kolmelooline tõesti (nii) immelik? Ja kas peakski olema immelik? Oma eriilmelise loomuse poolest – ulatudes subliimsest IDM rütmialkeemiast haussmuusika sünkjashägusate hõllanduste ja eksistentsialistliku aegkontiinumi kujutamiseni elektroonilise muusika võtmes – meenutab see kõhklustest-mängulisusest tingitud üllitis elektroonilise muusika suurkujude Aphex Twin'i ja Autechre'i algusaegu. Ent see mängulisus kannab igati välja – see on loodud ilma kõhklusteta. Lisaväärtust lisab lugude kulgemine sahina saatel. Ja ärge unustage, et noise reduction-nupud on saatanast! Õnneks kaasajal on sahinad-kahinad niikuinii legitimeeritud. Üllitaja on Ibeeria poolsaare väiksema riigi oluline plaadifirma Enoughrecords. Ei saa eraldi märkimata jätta, et "Ether" on superhauss.  

Insanity13 – Get Your Clothes Off (2013)

Mixgalaxy

Jamendo

• Electronic music 
• Psychedelic 
• Alternative pop 
• Ambient pop 
• Trip-hop 
• Electro 
• Breaks

 

Insanity13 on kollektiiv Izhevski'st Venemaalt. Pigem vanakooli trip-hop'i kui tänapäevase rütmi-tilulilu poole kaldu (ei ole autotune'i, ei ole piinlikult primitiivseid rütmimustreid ega digitaalselt hõredat nõmedust/eemaletõukavat steriilset üleprodutseerimist). Stiliseeritud mõõdukas süngus ja tüüne sügavus, mida juhib ja hoiab koos kogu 4-loolise albumi vältel kaunilt unelev naishääl Oxy. Näiteks lugu "Turning a Blind Eye" on suurepärane näide, kuidas kõrgema sagedusega, samas hõredama astumisega rütm võinuks lahjaks jääda, kui ei olnuks toetamas vilgas elektrokäik ja pärast lisandunud loo narratiivi edendavad orkestreeringud-helikihid. Kõik on kinni pisiasjades – ning pisiasjad on kinni suhtumises. "Red Mattress" kõlab kui eksperimentaalne Garbage, mille on produtseerinud Robert Del Naja või Tricky. Selles on toda musta energiat, seda musta sügavust, mis viirab tasahilju ja haarab kuulaja uute keskkonda. Albumi on üllitanud Mixgalaxy. Vana kool, mis kunagi ei vanane, vaid läheb ajapikku pigem paremaks.

Chuzausen – Corrupted Projects (2019)

 
Enoughrecords

Jamendo

Archive.org

Scene.org

Bandcamp

• IDM 
• Electronic music 
• Electro pop 
• Chiptune 
• 8-bit 
• Bitpop 
• Alternative dance 
• Robot pop

Comment: first of all, this great album is issued by a Portuguese imprint, Enoughrecords which is apparently the oldest netlabel being active so far. All other netlabels which started earlier and some of those which would embark on later than 2001 are unfortunately defunct now. However, here it is an elegant gross of jagged intelligent dance mould – sorry, music – from neighbouring Spain which is spiced up by galvanized electro riffs and noisy chiptune undercurrents. For instance, an astounding track called 2000 Problems which almost sounds like an electro(nic) version of Gang Of Four (RIP Andy Gill). Superb cyber punk composition where brittle electronic fabric and air are exquisitely balanced to go ultimately up to an ecstatic dance-appealed apotheosis. However, merry companion by robots can be met everywhere throughout the course of this 9-track outing. Even more, it may sound like an indulgence for a fully mechanic world to come when human race could not keep the pace anymore and robots are singular enough...to single out. And those joyous samples from vintage TV adverts just accentuate a steep gap between the different eras, between the past and future. Forthcoming dance party based purely on reason. Pure reason is a pure fun.

Dereleech – Deadspace (2012)

Jamendo

Bandcamp

• Ambient drone 
• Drone doom metal 
• Avant-metal 
• Minimalism 
• Dark ambient 
• Dystopbient

Comment: we are living at the time of stupidity and degeneration, we are dealing with pseudo-concerns and excessively evaluating political correctness instead of dealing with the real facts and concerns which in reality create even more inequality and madness and misunderstanding as a result. Every sort of buffoonish social and psychological experiments and formal and informal prescriptions for behaviour have all but healthy outcome – one of the results is that the people of Hungary and Poland have chosen the different way and some other countries are also on the road to right in the EU. The United States also did it and obviously will be keeping the same pace after the 2020 election. The population in many countries is hopelessly divided and full of hatred of each other. One can operate with such empty words and terms like "post-truth" today though which does not have no value in terms of history and politics (because the twisting of truth has been a favourite deed from the beginning of times). The situation is simultaneously ridiculous and ominous and because of that it may be sober to get into such sort of music like the Finnish artist Dereleech's Deadspace. The music which veers away from solemn yet ghastly ambient and suggestively vibrant droning to overwhelmingly powerful drone doom black metal. It is free from inferior spasmodic and hectic leaps, it is all about a stubborn, logical progression both on the structure and emotive side. Could you see a light at the end of tunnel?

Olympic Smoker – Noises And Echoes (2009)

Bypass

Jamendo

• Electronic music 
• Alternative dance 
• Breaks

Comment: undoubtedly this patch of 13 tracks is not an easy fare to be described although musically it is an enjoyable ride. Olympic Smoker is an artist from Russia who did start making music in the mid of the 00s. Lots of spiky rhythms, low frequencies and different tempos used to surface and fade away. Clangour is traded for silent progressions occasionally (even a couple of piano balladry stylised snippets are represented over there). I would like to call it post-breakbeat/post-techno/post-jungle music because it contains vague echoes of the aforementioned styles yet surpassing obviously their limits and thriving toward a wider comprehension. Some advantage of the album is a partial withdrawal at greater extent from the annoying contemporary post-dubstep and autotune/poptronic influenced (electronic) pop scene. There is no need to waste time on the aesthetics of softened artists and thin machines. All we need is more power, more jungle, more sweat, more pain, more sincerity, more natural feelings and organic consequences! We need more Barry Whites, Fausts, Sun Ras, Aphex Twins, Kraftwerks, Pulps, Joy Divisions, My Bloody Valentines, Scott Walkers, Johnny Cashes, CANs, The Smiths, Sonic Youths, Carpenters, Authechres, Lee Hazlewoods, Nina Simones, Diana Rosses! We need more obsessed characters and especially natured mavericks! The release is a part of the discography of Chinese imprint, Bypass.

Tracing Arcs – Waste Not, Want Not – Wasteland Remixes (2016)

23 Seconds

Jamendo

Archive.org

• Electronic music 
• Remixes 
• Alternative dance 
• Breaks 
• Art pop 
• Ambient pop 
• Space pop 
• Chilltronica 
• Easy listening

Comment: Tracing Arcs is a British duo consisting of Fran Kapelle (vocal/lyrics), and Paul H. Addie (synths/guitar/programming) who have been active since the 90s and released music on such imprints as iD.EOLOGY, Mixedmode, Dusted Wax Kingdom, 23 Seconds. It is interesting that their albums would be accompanied by remix outings and their excellent Wasteland (2014, 23 Seconds) is not the exception in the case. Wasteland is a sublime mix of Fran Kapelle's seductive singing and love theme-ridden incantations and differing styles ranging from velvety downtempo, slowly flickering nu jazz and cinematic trip-hop beats to more propulsive big beat and synth-rock impulses. Let's call it a decent example of art pop. However, Waste Not, Want Not provides a difference due to stylistically more stable format. It may musically be less immersive and more volatile thereby there can be drawn parallels upon the like of Saint Etienne, another British charming combo. It is more straightforward due to be more cadence oriented. On the other side, some modes and paces are slowed down and magnified to provide some monumental seconds and profound minutes for a music lover's sake. Sultry rhythms, spaced-out flanges and ennobling progressions as motives are there inseparably around. In a nutshell, the result of nine tracks is thoroughly enchanting.

Yris – Histoire Naturelle (2019)

Jamendo

Bandcamp

• Electronic dance music 
• Post-disco 
• Electronic pop 
• Hi-NRG 
• Remixes 
• Club dance
• Dance pop

Comment: this batch of 11 tracks inflicts simultaneously some sort of pleasure and some sort of detestation. The latter used to associate with the nowadays mainstream dance music called EDM. I do not stand for sleazy dullness and rigidity without any humorous sentiments in music and that is all one can find out from the style. It is like dancing on speed although one's body stands on the verge of a collapse. Like moving from a grisly nightmare into a choking hangover. Before it the most horrendous music was related to such an event as Love Parade in Berlin, Germany. Those cheesy techno and trance mixed vibes were even worse. Some braindead did produce aural zombies. On Histoire Naturelle, the French singer-songwriter's sophomoric outing, one can listen to 8 originals and 3 remixes which ultimately constitute a mixed feeling. Usually those rhythmic structures are very similar to one another as if the artist is employing one and the same preset. New Age-y synths do work at times. Singing is arousing, guitar sounds are pristine yet providing no sense and giving no rest as well. It does not take me higher though Greenland is the favourite of mine due to its variety and suggestive atmospheric trumpet progressions in the background. Great track. However, regarding the artist's success at Soundcloud and on the other side the recent mainstream situation within the dance scene I guess the possibility to conquer bigger venues in Europe could be highly possible. Good luck.

Fortadelis – Cinematique (2018)

Jamendo

• Kosmische musik 
• Conceptual 
• Cinematic 
• Electronic music 
• Berlin School 
• Epic

Comment: within the blog I have commented on such Fortadelis` albums as Overdub Session [Jazzed Up], and Stimulus (2017), although it is just a little drop within a bigger pound. If you are going to visit the Croatian artist`s Jamendo site then you will find nearby 20 issues over there. Cinematique as the title hints itself at it might be about a film score or at least to be inspired by its possible concept and on the other side the purpose of it may be to create something velvety and moody for the soul of a listener. Thirdly, a soundtrack could be thought either for a real film score or a conceivable one. In fact, Fortadelis` 7-track issue embraces all the aforementioned intentions and purposes to create a fascinating listening experience due to providing majestic and fantasy-ridden journeys to sweep around one`s deepest imagination-bound spheres. Yeah, it makes sense via its halcyon yet arcane arcs where the grass will be ever greener and the heaven more blue. Indeed, it is an irritating hyper-reality. Its purpose is not to establish something groovy and dandyish on its own but just to coil inside its deeper values. 

Bruno Susio – Keep Calm And Enjoy the Music (2018)

Jamendo

• Easy listening 
• Mood music 
• Smooth jazz 
• Acid rock 
• Vaudeville music

Comment: if you are searching desperately for an instance of mood music/easy listening then a recommendation of mine would be the Italian musician Bruno Susio who has been releasing music since the year of 2010. You can enjoy halcyon Mediterranean themes played on guitar and accompanied by sparse drumming. Another example is a beatific piano driven incantation with hi-hat sounds in the mood of smooth jazz. You can also be embraced by fiercely rocking psychedelic organ-driven numbers and clear sailing glimpses through whistling, and the strumming of a banjo. Yet it is not an example of Americana at all, it is rather a stylized vaudeville music. Mostly the tracks are imbued with suggestive natural sounds coming in from the streets like the noises of a crowd, the brakes of vehicles etc. By watching the cover print of this 12-track outing you can see the author sitting on the concrete wall and enjoying a beautiful day and the time when the Sun goes down. It could be the same recommendation for you as well though beyond that it is widened a bit regarding the listening of this issue being released on Jamendo and Smart Note Records (although I am not able to find it out at the latter site). When I was younger I had been enjoying the music by Paul Mauriat. Now I am fancing this suggestive sound. Additionally.

Tony Diana – Orbis Alius (2018)

Enoughrecords

Archive.org

Jamendo

Free Music Archive

Bandcamp

• Dark ambient 
• Electro-acoustic 
• Post-industrial
• Art music 
• Space music
• Abstract 
• Electronic music 
• Neoclassical

Comment: this 10-track issue consists of the collaborations by Tony Diana with different artists like Glen Sogge, Boson Spin, Tyler Jones, Darien Davis, Anthony Armondo, Lambmother, and Sergiu Salagean. In overall, the impression is mind-blowing due to intensifying and magnifying progressions based on murky ambient-infused landscapes, massive electro-acoustic rattling, spaced-out vocal ruffles and gleaming synthesised tentacles throughout the course. At times those impregnable blackened walls will be traded either for more softened rhythms or stellar sonic effects. What it would be like to travel to another dimension with music and then back again. You can hear it, you can feel it. Play it loud, partake physically and mentally in it. I guess the ultimate experience would be something mystical and out of this world. The powerful issue is a part of of the discography of a Portuguese imprint, Enoughrecords.